Tänane etapp oli harjumatult lühike, kõigest 42 miili, ent arvame end selle kuhjaga ära teeninud olevat. Oleme nüüd soojas ja kiiret pole enam kuhugi. Ilm on neil päevil püsinud lauspalav, isegi vee temperatuur on 27 ligi. Kui üldse nuriseda, siis tuule nappuse üle; kuna meil aga otsest tuld takus pole, võisime endale väikese vigursõidu gennakeriga lubada. Lausa kahju, et keegi meiega koos seda jõudeaega nautimas pole!

Santa Pola on iidsele roomaaegsele külale ehitatud linn. Tõsi, rooma ajast suurt midagi alles pole, räägitakse ja kirjutatakse küll iidse sadama väljakaevatud jäänustest, ent need meile lühikese visiidi ajal "vastu ei tulnud", küll aga sattusime peale arheoloogiliste kaevamise alale.

Teise oktoobri pealelõunal pistis Stella Pioneer oma nina Vahemere vetesse, et alustada uut "epohhi" oma elus. Gibraltari lahes ja väinas võimutses alles Levante, aga Vahemerele tõotas ilmajaam leebet vastutuult. Esialgu plaanisime ette võtta sõidu Almeriasse (Costa del Sol), ent kaisse kinnitasime end pikemaks alles Puerto de Santa Polas (Costa Blanca), läbinud ühtekokku 307 meremiili (568 km).

Kõik naised, kes te seda postitust loete - kui teil ei tule meelde ühtki Kaljut, kes oleks teie tähelepanu võitnud, siis tänasest alates julgen teile küll Gibraltari Kaljut sõbraks soovitada. Temaga tutvumiseks ei ole vaja isegi huuli värvida - tuleb lihtsalt kohale tulla. Ja mehed, ärge teie nüüd ennast eemaletõrjutuna tundke, Kaljul on teilegi sõbrakäsi ulatada.

Reede polevat küll kõige sobivam päev pikkade merereiside ettevõtmiseks (Hillar Kukk), aga lühikese, 15 miilise otsa saime osavalt tehtud ja köite otsast end ristiinimese moodi vastselt renoveeritud Alcaidesa sadamas, otse Gibraltari kalju kõrval, kaisse võetud.

Tarifa rand, paik, kus kohtuvad Atlandi ookeani ja Vahemere veed,  on kindlasti paljudele tuttav ja teada, kui surfarite paradiis ja ideaalne suvitusrand.  Just seetõttu on Tarifa väga tegus linn pea aastaringselt.  Ehk pisut vähem räägitakse Tarifast kui ajaloolisest paigast.

Olen vihjanud oma postitustes üldlevinud Ernest Hemingwayle omistatud ütlusele, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Tänu Enn Soosaarele teame, et päris nii ilmakuulus kirjanik oma romaanis "To Have and Have Not"  ei kirjutanud, ent sootuks väljamõeldis selle ütluse sisu ka pole.

Levante on tugev idatuul, mis formeerub Vahemerel (saanud oma nime Itaalia kohanime järgi) ja tormab Atlandi ookeani poole, kulmineerudes Gibraltari väinas, kuna see on kitsaim koht tuule teel, ja vaibudes alles Cadizi lahes. Levante tsükkel kestab ca 15 päeva, seega hoolega oma liikumist koordineerides on võimalik karmimat Levantet vältida. 

Eile õhtul jõudsime Cadizist Tarifasse (vaid kümmekond miili enne Gibraltari väina). Julgen väita, et sellist "tuulelaksu" polegi Stella Pioneer ja tähtpioneerid tunda saanud, kui meile eile osaks sai. Jah, mõned pealt 30 sõlme pagid on meile end varemgi näidanud, ent eile puhus 30-35 sõlme ümber pikalt ja pidevalt...

Cadiz on kindlasti üks tähelepanuväärseid linnu, täites Ibeeria (ka Pürenee) poolsaare lõunapoolseima, ümmarguse vendri sarnase maanina servast servani. Ajaloolaste väitel on Cadiz üks vanimaid asustatud paiku kogu Euroopas, olles rajatud foiniiklaste poolt 3000 aastat tagasi, mis räägib selgelt selle koha auväärselt pikast loost ja traditsioonidest. 

Sellest ilusa nimega (eesti keeles Kuninglik Linn) sadamalinnast sai viimane Portugali asustus, mida enne naasmist Hispaaniasse külastasime. Tegelikult võib Vila Real de Santo Antoniot lausa piirilinnaks pidada, sest teiselpool Guadiana jõge, mille suudmes linn asub, on juba Hispaania valdused.

Lagos  asub juba Portugali lõunakaldal, mis on teadaolevalt turistide meelispiirkonnaks Portugalis. Selge ju see, lõunapoolseim rannikuäär on hinnatud igas riigis, kus seesugune luksus olemas on.

Sines on Portugali sadam, kuhu kinnitasime end kaisse pärast Lissaboni paljukiidetud sadamat Marina Parque das Nacões. Kahtlemata on Sines pisike linn (elanikke vaid 12 000 Lissaboni kobarlinna - kokku koos eeslinnadega 2,5 miljonit) pealinna kõrval, ent mitte seepärast ei jäänud Sines meil vaatamata - jõudsime lihtsalt suhteliselt hilja, keetsime ja küpsetasime, sattusime jutuhoogu ja nii oligi pime käes ja Une- Mati kohal, liivapuistetöid teostamas.

Usun, et Lissabon jääb pikaks ajaks suurimaks sadamalinnaks, mida külastanud oleme, väärides põhjalikumat  süüvimist osaliselt nii seepärast, aga ka sel lihtsal põhjusel, et ta on meresõitjate kantsi ja kasvulava - Portugali - pealinn. Millegipärast meenub mulle Lissabonist rääkides Saladini ja Baliani kahekõne Jeruusalemma loovutamise aegu (12.sajandi lõpp), mil Balian küsib Saladinilt: "Mida tähendab Sinu jaoks Jeruusalemm?" Saladin vastab justkui ükskõikselt:"Ei kõige vähematki," ja pöördub minekule, ent pöördub veel, sõnades veendunult: "Kõike."

Lissabonis on üle 50 linnajao ja 7 tähtsamat kirikut. Linnaosadest mõne päevaga jagu ei saa, isegi kümnendikust mitte, ent jumalakodadega võib enam - vähem sõbraks saada. Kui hiigellinna pimestus taas näha võimaldab, avaneb vaataja silma ees selle tõeline argipäev, küllastunud ajast ja mälestustest.

Täna võtsin ette Belemi ja Chiado; ega enamat tegelikult ei jaksagi, eriti, kui poolepäevaseid tuure teha. Lissabon on väärt kuu aega kohalolekut, alles siis ehk hakkaks linn täitsa tuttavaks saama  ja oleks aega ja võimalust ka inimeste igapäevaelusse nina pista.

Teet "võttis purjetamisest ja minust puhkuse"ja lendas varahommikul pika ringiga Türki, et Euroopa asju ajada. Mina kasutan aega Lissaboni vaatamisväärsuste, ajaloo ja tänapäevaga tutvumiseks. Edasistes kirjutistes kirjeldan Lissaboni sellisena, nagu seda oma silma ja südamega näen.

Paraiso na terra  - maapealne paradiis. Kas pikast mereteest, sadamate suhteliselt kesistest tingimustest või lihtsalt suurest kontrastist maailma eri paikade vahel, on eilsest õhtust, mil Tejo jõe suudmest sisse "lendasime", täiesti uus tunne - nagu oleks saabunud "tõotatud maale".

Tankinud tõusuvee ajal, hakkasime liikuma Lissaboni poole. Meist jäi maha Porto, mis pikalt rannikut palistas. Meenutasime veel Leixoes´ sadamat, mille teatud määral kummituslik nukrus alles nüüd ”kohale jõudis” - sadam oli meile mõlemale meenutanud jahtide surnuaeda või prügimäge.

La Corunast Lissaboni on rehkenduste järgi 336 miili. Otsustasime, et teeme selle teekonna ühtevalu läbi. Tuuleennustus tõotas, et saame suurema osa purjetada, kolmandiku ehk motoorida. Paraku vaibus tuul nii ära, et kell seitse kolmapäeva õhtul lülitasime mootori sisse ja pakkisime purjed kokku. Arusaadavalt hakkas meie laevuke tuule asemel diislit tarbima, mistõttu tegime pärast 185 miili läbimist tankimispeatuse Portos, Leixoes.

La Coruńa sadam kui jahtide ja kruiisilaevade populaarne sihtkoht on suuruselt teine Hispaanias. Sadu aastaid oli see põhiline sissepääsuvärav kristlastest palveränduritele, kes tulid pühale rännakule Santiago de Compostelasse.

Cedeira kalamehed meid siiski poole öö ajal jalule ei ajanud - tegelikult oli sadamast öösel merele läinud vaid üks laev - seesama, kuhu meil soovitati end alongside ´i vôtta, mida me, jumal tänatud, ei teinud. Niisiis ärkasime kell viis ja asutasime end sundimatu tempoga teele.

Kuigi olime Luarcas mehemoodi vintsutada saanud, lahkusime sealt esmaspäeva hommikul puhanute ja rôômsatena, sihiks tundmatu sadam Cedeira. Tundmatu seepärast, et kaart ei avaldanud selle kaide ega ka kättesaadavate teenuste kohta vähimatki. Meie aga nüüd ju "vees uppund ja tankis pôlend", nagu omal ajal kommunistlikud noored tavatsesid oma  malevas läbielatust rääkides väljenduda, arvasime, et miski ei saa nii hull olla, kui päev Luarca külaliskais.

Luarcasse jõudsime laupäeval ja sellest vestis meie eelmine blogipostitus, mis muuhulgas lubas ka edasiste seikluste kirjeldust. Nojah, Luarcat võiks isegi teatud kontekstis omaette etapiks nimetada, kuna me pühapäeval ka oma asukohta muutsime ja meil  terve päev käed ja jalad tööd täis olid...

Plaan purjetada Gijonist Viveirosse kukkus omadega läbi. Kui alles peale Biskaia ületamist kiitsin Ugribe taevani, siis nüüd valmistasid need meile tillukese pettumuse (kirumisega tuleb ettevaatlik olla - peame nendega edasi elama), tuul  osutus lubatust riivatumaks ja mitte vähe.

Gijon on üleeelmisest aastatuhandest pärinev, roomlaste ehitatud linn. See, et linn on vana ja sôjakeeristest puutumatuna jäänud, räägib tema rikkalik arhitektuur, kivisillutisega tänavad ja massiivsed trepid, mis oskuslikult tänapäevaste klaasehitistega ühte rütmi hingavasse ansamblisse on sobitatud. Inimestel on siin aega ja  see paistab välja.

Bay of Biscay, meremeeste hirm ja uhkus, on meil nüüd seljataga. Biskaia laht on tõesti üks kardetumaid piirkondi, sest kuuldused temast, kui tormisest ja kurjast lahest on lausa legendaarsed. Ettevaatus on igal juhul omal kohal, sest teekond  võib olla ligi kolme ööpäeva pikkune, sõltuvalt valitud marsruudist ja kurikuulsad läänetuuled võivad  ehmatavalt ühtäkki tormiks pöörata, kergitades lained müürideks, mis muudavad mere ohtlikuks ja mõned sadamad ligipääsmatuteks.

Plaanid tehakse ju ikka selleks, et neid vajadusel muuta. Kuna me üle Biskaia otse Hispaaniasse olemasoleva ilmaennustusega "välja ei vea", siis rääkinud kogenenumatega, otsustasime marsruuti muuta ja siiski aupaklikult Biskaiaga tuttavaks saada.

Brest ja kindlus meenutab endisele NL kodanikule küll ennekôike Valgevenet ja Bresti kindlust. On päris loomulik, et tekib küsimus nimede absoluutse sarnasuse ja vôimaliku seose kohta...

...laulab Stella Pioneer Bresti sadamas, ise tigedast tuulest pisut kreenis.

Ootab ta aga tuult, ja ootame meie koos temaga, sellegipoolest - paraja tugevusega, sôbralikku tuult. Lähiajal siin sellega aga kiita pole, näib, et hea tuule linn on lukus ja luku vôtigi ära pandud. Täna on teisipäev, esmaspäeval ehk on lootust merele minna; seni peame tormivarjus aega parajaks tegema.

Ausôna, trügisime! Kui hakkasime ennelôunal Port de L´Aber Wrac´h´ist Bresti poole purjetama, oli tuul vastu ja lained kui mäed. Muidugi polnud see meile mingi üllatus, olime just nii planeerinud, kuna tänane teekond kujutas endast poolringi ja kogu aeg ei saa ju tuul tagant olla. Arvestasime ka hoovusega ja üritasime tôusust-môônast parimat vôtta. Stella Pioneer nügis end osavalt veeseinast läbi ja nii me koos südapäeval Inglise Kanalist Atlandi ookeani sisse trügisime!

Cherbourg on esimene Prantsusmaa sadamatest ja linnadest, kuhu meie teekond meid tõi. Tähelepanuväärsed on sadama kahekordsed lainemurdjad, mille vahel on kolossaalne akvatoorium, kuhu varjule ilmselt kogu riigi sõjalaevastik mahub - on Cherbourg ju Prantsuse sõjalaevastiku kodusadam.

Zeebrugge – Cherbourg

Meie sõidu üheksas etapp viib meid Atlandi ookeanile 215 miili lähemale – läbime kaks kolmandikku Inglise Kanalist. Sellest saab meie senini pikim etapp.

Teisipäeva planeerisime Bruggele ja Stella Pioneerile. Sadamakapteni sõnul olevat Bruggesse vaid 15 kilomeetrit, ent kaardi järgi näis rohkem olevat, nii otsustasime seda teekonda siiski mitte jalgratastega ette võtta, vaid sekka ka trammi ja rongi kasutada. See oli õige otsus, sest trammiga sõitsime ca 15 minutit kõrvallinna Blankenbergi, sealt rongiga veel 15 minutit Bruggesse. Rattaid me siiski maha ei jätnud, mis jälle õige otsus oli. Kohe ei kujutagi enam ette, paljudest muljetest nendeta ilma jäänuksime või jääksime - igale poole ei viitsi ega jaksa jala minna.

Kuna Brugge on Teedu sõnul väga ilus väike Belgia linn, arvasime, et Zeebrugge, asudes 15 km kaugusel, otse mere ääres, on suur ja võimas sadamalinn. Aga ei midagi sellist, Zeebrugge, olgugi, et seal asub hiigelsuur kauba-, reisi- ja jahisadam (samuti Napoleon Bonaparte rajatud), on hoopistükkis asula mõõtu. Midagi vapustavalt kaunist me sealt ka ei leidnud, linn oli pigem indiustriaalse tagahoovi hõnguga.

Lahkusime sõjalaevade valvsa pilgu alt keskpäeval, et võtta ette 116 miili pikkune sõit Belgiasse, Zeebrüggesse. Tuuleennustus lubas lahedat tihttuult valdava osa teekonnast, lõpuks krüssamist. Näis, et ei midagi erilist, hea purjetamise ilm, teeme ära! Teadnuks vaid, kuidas lainemurdja seintel elutsevaid austreid ja krabisid püüda, olnuks ka päevane luksuslik toidulaud kindlustatud...

Den Helder pole küll kogu Hollandi, küll aga Põhja - Hollandi poolsaare põhjapoolseim punkt.  Sadamasse sissesõidust ja sadama näost rääkisime juba eelmises blogis, ent kordamine ju tarkuse ema: Den Helderi sadam on ühtlasi Hollandi Kuningliku Mereväe kodusadam, mistõttu meid juba kaugelt ilmeksimatult tuvastatavad sõjalaevad tervitasid.

Cuxhaven on viimane sadamalinn Saksamaal, mida külastame, kuigi tuleb tunnistada, et kõla järgi liigitasime ta juba Hollandi linnaks ja isegi lipu tõmbasime saalingusse üles. Tark ei torma ja parem hilja kui ei kunagi, nii et edaspidi me nii agarad ei ole (vaata ka eelmine blogi).

Sõitsime täna hommikul veidi peale 6:00 Cuxhaveni sadamasuust välja, et ilmateate poolt pakutava vähesegi soodsa tuule ja ilmaga Den Helderisse Hollandis jõuda, aga võta näpust, saatus ei olnud meiega sama meelt. Kui keerasin jahil nina vastutuult, et hakata grooti tõstma ja panin autopiloodi kurssi sõitma, oli korraga piloodi display pime kui augustiöö :(

Vabandame meie lugejate ees, keda on viimase kuu jooksul keskmiselt 200 päevas olnud - kehva ja katkendliku internetiühenduse tôttu vôib olla juhtunud, et olete lugenud nn. "musta teksti".   Üritame edaspidi teid sellest ebameeldivast kogemusest säästa.

Teie Sirje&Teet

Täna saime pikema otsa (ca 80 km) Kieli kanalist sôita ja selle teistest lüüsidest läbi vetesse, kus meile veel tundmatud tôus ja môôn igapäevased külalised on. Praegu neid ridu kirjutades vaatan välja aknast ja näen, kuidas Cuxhaveni sadamas vesi tôuseb ja meie koos veega.

Rendsburg on aastast 1989 Haapsalu sôpruslinn. Tõsi on, et majandusraskustes vaevlevas Euroopas paigutus sõprussidemete hoidmine tahaplaanile, sestap pole omavahelisi visiite viimastel aastatel just palju korraldatud. Meid tervitasid linnavolikogu liige Matthias Bruhn ja linnapea nôunik välissuhete alal Bettina John. Mõlemad avaldasid lootust, et tulevikus ehk suhtlemine tiheneb. 

Huvitav on ehk märkida, et meie Läänemeri on nii sakslaste, soomlaste, rootslaste kui taanlaste môistes hoopiski Idameri. Nimed meredele tulenevad nende geograafilisest asukohast riigi suhtes. Täna lahkus Stella Pioneer Läänemere vetest, et üsna pea ookeaniga rinda pista. 

Teekond Greifswaldist Rendsburgi on 160 miili. Wiecki klappsilla alt sõidame tuttavat teed mööda Greifswalder Boddenisse, sealt Stralsundi sildade alt läbi Mecklenburgi lahte, sealt Fehmarni väina kaudu juba Kieli lahte ja olemegi peaaegu kohal!  

Täna on see päev, mil kõik meie kaebused ja palved Hansele rahuldatud peavad saama. Hommikuse kontrolli järel tuvastasime, et teha on veel üle 10 positsiooni. Oleme lootusrikkad...

Ega meil midagi maailmaajaloolist teile edastada pole, aga et anda märku meie elus- ja ilusolemisest, edastame lühireportaaži meie kaastööst Hanse Yachts  tootearenduses.

Usute või mitte, aga hommikul veerand kaheksa astusid otsustaval sammul kaks klamottidesse (saksa k.tööriided) riietatud meest meie jahi suunas - need olid Hanse tublid töömehed, teostamist ootavate tööde nimekiri kenasti kaasas ja tööriistakäru truult järel jooksmas. Algus on paljutõotav, kuigi tõttöelda olime oodanud sissejuhatuseks kella kaheksast "peaarsti visiiti".

Hommik oli vihmane ja sundis meid ka vastavalt riietuma. Andsime otsad seitsme paiku, et viimaseni lubatud tuult ära kasutada – pealelõunal oli ilmajaam kinnitanud ”plekkida”. Saime mõned tunnid lahedat pakstaaki sõita, kui tuule sootuks taha keeras – gennakerile pisut sobimatu, nii poomisime foka välja, groodile seadsime preventeri peale. Saime me vaid pepu maha toetada, kui tundus, et tuul hakkas suisa vastu puhuma! Just nii see oligi!

Läks "ainult" poolteist päeva, et Saksamaa avarustest internet välja otsida. Eile, pühapäevasel päeval, sõitsime ratastega läbi kõik võimalikud kohad Greifswaldis, et leida mõni kohvik või pubi, kus oleks ka tasuta internet olemas. Aga võta näpust, sellist luksust Saksamaal tahta oli liiga palju. 

Reede, 12.08.2011

Rönne on Taanile kuuluva Bornholmi saare halduskeskus. Kui olime otsustanud Kalmari vahele jätta, sai meie uueks sihiks just Rönne. Kaardijärgne vahemaa meritsi Visbyst Rönnesse on 205 meremiili.

Nagu lubatud, kulgesime päevakese veel Visby keskaja päevade radadel ja kui eilses blogis kirjutasime, et tundsime end kui ajarändurid, siis täna see tunne süvenes veelgi.

Gotlandi (eesti keeles Ojamaa) pealinn Visby jäi meile südamesse juba maikuus, mil sinna jahti Saksamaalt ära tuues üheks ööks sisse põikasime. Imeline kivitänavatega vanalinn,  mis on ehitatud saare suhteliselt järsult tõusvale rannikule, ei unune. 

Täna kell 12.30 andsime Roomassaare sadamas otsad ja  võtsime kursi ümber Sõrve sääre Gotlandile. Visbys loodame olla homme lõuna paiku. Meid käisid ära saatmas Jaan Troost abikaasaga, Andres Peets terve perega ja Priit Lill tütrega. Kätlin ja Urmas Sõõrumaa jäid veerand tundi hiljaks ja andsid oma reisisoovid meile edasi telefoni teel. Meeldiv ja sisukas jutuajamine oli meil sadamas ka nüüdse saarlase ja endise haapsallase Ants Ilmjärvega.

Vaaatasin just meie kodulehe statistikat ja leidsin, et viimase kuu jooksul on seda avatud, seega ka loetud, 2580 korral, mis lubab oletada, et Stella Pioneeri tegemisi jälgivad väga paljud silmapaarid.  Seepärast on üsna paslik siinkohal kõigile kaasamõtlejaile teada anda, et lahkume 31. juuli hilisõhtul Rohukülast, Stella Pioneeri kodusadamast. Oleme laevas terve päeva; ootame kõiki häid inimesi kas lühemale või pikemale visiidile. 

Tähelepanuväärne päev oli ka tänane, kuna läbisime esimese pika otsa Navireci jälgimisseadmega Tallinna Vanasadamast Rohukülla. Päev ise algas  iseäraliku üllatusega, mida tahaks kohe kõikide purjetajate ja muude meresõitjatega jagada: Vanasadama kaimaks ajab kopsu üle maksa!

Teisipäev,  28.juuni 2011.

Meie ametliku kooselu charterist on möödunud mõned päevad ja nagu Teet ennustas, mõtleme taas purjetamisele, mis aga ei tähenda, et unustaksime armastuse - armastuse teineteise, elu, purjetamise ning inimeste vastu. Täna juba teeme Muhu Väina meeskonnaga proovitöö – seilame Tallinna lahele, et praktika korras liikmete vahel kohustused ja rõõm jagada.

Täna tähistame oma ümbermaailmareisi idee esimest sünnipäeva!

Kui olin lõpetanud oma viimase tööpäeva Läänemaa Omavalitsuste Liidus, sai kell 17:00 antud Rohukülas otsad, et seilata nädalaks Tallinna. Olin astunud uue sammu karjääriredelil ning asunud järgmisele juhtivale kohale. Edaspidi on minu juhtida jaht Stella Pioneer. Seda tööd jään ma tegema loodetavasti viieks aastaks, aga kui jumal, tervis ja muud olulised asjaolud annavad, siis miks mitte pikemaltki. Seekordse sõidu eesmärke oli mitu. Esiteks toimub laupäeval Tallinnas meie pulmapidu ja kuhu siis noorpaar ikka peale pidu suunduks, kui mitte oma "liikuvasse suvilasse". Teiseks paigaldavad Navirec ja Elisa jahile meie online jälgimiseks vajalikud tehnilised seadmed.

Eelmises postituses viitasin Hiiu naise igikestvale ilule, nüüd tutvustan lugejale rahvajuttu Ranna Ella igikestvast kuulsusest, mis on üksjagu intrigeeriv -  nagu ikka lugu elust enesest.

Kui kunagi kirjutasin, et laev ja meie - me oleme üksteise poole teel, omamata üksteisest selget ja kindlat ettekujutust, siis täna, 22. mail 2011. aastal, jõudnud Greifswaldi, jalutades jahisadamasse, ei olnud me enam kaugelt teadmatuses - päris kindlasti kujutasime oma KULLAKEST (Hannes, see Sinult laenatud hellitusnimi) ette. Ainus, millest meil aimu polnud, oli ta asukoht sadamas; teadsime vaid, et ta on veesatud ja ettevalmistusfaasis.

Armsad sõbrad! Tahame teid südamest tänada toetuse ja vaimustatuse väljendamise eest! Jätkuvalt on hea ja julgustav lugeda kirjakasti potsatavaid wow-sid!

Tähtpioneerid 

25. juunil 2010; kirjutab Sirje 

Alljärgnevalt esimesed sissekanded meie ÜMBERMAAILMAREISI bLOGIRAAMATusse